Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse sünnipäevalipu teekond Ubjast Haljalasse

Matk Ubjast Haljalasse

Iga uus matk tundub algul natuke hirmutav,  sest kunagi ei tea, mis sind teepeal ees ootab ning oma jagu vürtsi lisab ka ilm- tavaliselt on kuupäev varem paigas, aga ilma olusid ei tea, seega tuleb võtta matka…tuleb mis tuleb.

Sügisene matk viis meid 7.oktoobril jala Haljalasse. Oma teekonda alustades oli meil kõigil olnud juba väsitav päev seljataga, kellel kool, kellel tööpäev. Algul oli see kõik päris hirmutav, kui mõelda, kui kaugele meist Haljala jääb, isegi autoga sõidab sinna jupp maad.

Teekond viis meid otse üle metsade, jõe ja põldude, seda kõige otsesemas mõttes. Silme ees oli eemalt paistev mobiilimast- selleni vaja minna. Esimese asjana tuligi ületada jõgi, mis polnud just kõige suurem, aga kalamehe kummikutest oleks ka väheseks jäänud, seega tuli meil see ületada kummipaadiga.

 Kohe teisel pool kallast tervitas meid vastu tundmatu mets, asusime seda läbima läbi puude rägastiku, vahepeal soine ala, seegi sai kuidagi ruttu läbi ja polnudki tagant järgi mõeldes kõige hullem.

 Edasine teekond viis meid põllule. Kuna sügisel on talupidajatel põllud juba küntud, siis eriti meeldiv just polnud sammuda konarlikul küntud põllul, jälgi igat sammu, kuhu astud.

                                                  Oli aeg teha väike kehakinnitus paus. 

Järgmise söögipausi ajal oli silmaga juba näha Haljala kiriku torn, kuid selleni jõudmiseks oli vaja läbida veel mitmeid põlde, see oli juba natuke hirmutav, et selleni kulub ju veel nii palju aega. 

                                             Kõhud täis, rõõmsam meel ja asusime uuesti teele.

Ei pidanudki palju edasi minema, kui tuli uus takistus, põldudel olid karjused, läbides takjaid ja põõsaid oli varsti selge, et tuleb võtta lihtsalt üks koht, et edasi minna ning ületada vesine kraav.

 Lõputuna paistvad põllud tundusid, et ei saagi otsa. Meie seiklus oli juba kestnud tükk aega ning väljas hakkas pimedaks minema aga siht oli endiselt silme ees näha- kirikutorn.

 Otsustasime, et pimedas enam mööda põlde ei lähe ning võtsime suuna asfalt teele. Jalad oleks nagu uue hingamise saanud ja teekond tundus edasi palju lihtsam olevat. Sellist nö. kergendust tundsid ka lapsed.

Pimedas tunduvad asjad hoopis teisti, korraga polnud enam aru saada, kui palju on vaja veel kõndida, kui kaugel me kõigest oleme, sest kaugusest paistvad tuled ja ümberringi asetsevad põllud ja pimedus ei olnud just eriti lohutavad.  Igaüks sumises, kes laulis ning korraga olime päris Haljala külje all, tuli välja otsida lipp ning tõsta see aukohale, sest selle lipu pärast sai ju kogu hullumeelne teekond ettevõetud.

Jõudes alevi vahele, siis oli meeletu kergendus, et juba ongi kõik, sest enam 500 või 300 m.minemist ei omanud tähtsust. Mõnele möödujale võisime tunduda üsna veidrad- takjaid täis, parajalt tolmused ja mustad, kalamehe säärikutes ning lipp ka veel kõrgel.  Sellele saime ka kinnitust, kui lipu üleandsime- te ei ole normaalsed.

Tagantjärgi sellele mõeldes, et polnudki nii jube ettevõtmine, meie õnneks ei sadanud, kuigi oli tugev tuul, siis seegi puhus selja tagant rohkem, mitmekesi koos olles läheb aeg kiiremini- üksi seda teed küll ei läbiks. Aga inimesel on ju kombeks, et algul mõeldakse ikka kõige hullemat.

                                                   Lõpp hea, kõik hea, uute matkamisteni.

Ubja Noortekeskuse noorsootöötaja

Lilian Lindmäe

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse sünnipäevalipu teekond Roodeväljalt Ubjasse

Tere,

Jutuke ANK lipu teekonnast

 3.oktoobril jõudis ANK sünnipäevalipp Sõmerult Roodevälja noortekeskusesse. Piret pakkus ka meie noortele viia lipp  mööda sirgjoont Ubja noortekeskusesse.Uurisime kaarte ja algselt tundus meile, et midagi rasket ei ole, mõned põllumaad, natuke metsa, Näpi oja, üks lai Sõmeru jõgi, teekonna pikkus 6 km. Aga võta näpust, üllatused tulid teepeal.Eelnevalt maaomanike käest luba küsides põlde ületada, saime teada, et ees ootab ühel põllul "soo" ja teisel jahimehed, kes kütivad haneparvi, soovitati helkurvestid selga panna.

 5.oktoobril algas meie seljakotireis koos ANK lipuga.

 Tee viis Roodevälja küla majade tagant, kuhu igapäev ei satu. Ületasime Arkna tee ja Näpi oja, millel meie õnneks oli korralik sild.

     Esimene tõeline üllatus oli teeäärde istutatud kuusehekk, kahe realine ja kuna puude keskele valgust ei paista, siis heki keskelt oli oksad ära kuivanud. See oli nagu tunnel. Pusimist oli palju, et läbida aga elamused olid vägevad. Soovitame külastada!

  Järgmine takistus tuli vesine metsik  metsatukk, seal pidi aeroobika harjutusi tegema , et ala läbida ja üle jõe minna.

Jõudsime Peterburi maanteele ja ohhoo, nägime Ubja mobiilimasti, mis tundus nii lähedal. Esimene mõte oli , et kohe kohe oleme kohal.

  Järgmisena pidime läbima maaala, mida omanik kutsus "sooks". Hiljem saime aru, miks ta nii ütles. Ala on vesine, kaevatud on kuivenduskraavid ja tehnikaga hooldada ei saa. Meie teekonnale jäi 8 erineva sügavusega kraavi, mida pidime ületama. Kasuks tulid kalamehekummikud, mida jagasime üksteisega. Öeldakse, et pane helkurvest selga, see kaitseb, meil paraku läks vastupidi. Kraavi ületades jäi helkurvest oksa taha kinni ja üks matkaline kukkus poolenisti vette. Sõmeru jõgi oli lai ja sügav, kalameestekummikutega üle ei saanud. Õnneks Piretil oli kõik vajalik matkainventar kaasas, et ohutult GPS seade, mis salvestas sirgjoont, üle saada.

Ise pidime kaugele sillale jalutama ja tagasi tulema, läbides 2 kraavi. "Soo" läbitud, pidi tulema järgmine üllatus, aga mida ei olnud seda ei olnud, nimelt haneparvesid, põhupalle ja jahimehi. Hingasime kergendatult ja Ubja mobiilimast aina lähenes ja lähenes.

  Kõnnime rahulikult edasi ja ohh üllatust GPS näitab sirgjoont üle lehmade karjamaa, millel on elektrikarjus. Aedikus on lehmad, vasikad ja pull. Oli selge, et otse me minna ei saa.Meie ehmatasime ja loomad ehmatasid ja jooksid kaugele. Kasutasime juhust, pugesime elektrikarjuse alt läbi ja läbisime ühe karjamaa nurga.

 Teadsime, et joosta ei tohi aga kange tahtmine oli seda teha, sest mingi aeg otsustas pull koos lehmakarjaga tagasi tulla.

Olime õnnelikud, et pääsesime ja mõtlesime, et kohe kohe oleme kohal, ainult viimane põld ületada. Aga see põld tundus nagu lõpmatus, astusime ja astusime, tugev tuul vastu ja ära ei lõpe. Ubja noortekeskuse  juurde jõudes olime väsinud aga üli õnnelikud.

  Suured tänud Piretile, põneva ja seiklusliku matka eest. Aitäh ka lahedatele matkasellidele Renele ja Angeelikale. Matk, mis tundus algselt kerge, oli täis üllatusi ja seiklust.

Lilian Loit

Roodevälja Noortekeskuse noorsootöötaja

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse sünnipäevalipu teekond Sõmerult Roodeväljale

Sika-Saka sirgelt Sõmerult Roodeväljale

28. septembril 2016 toodi Sõmeru Noortekeskusesse Eesti Avatud Noortekeskuste sünnipäeva lipp. Sünnipäevalaps sai seekord 15. aastaseks. Nii, et oli põhjust tähistada. Lipu eesmärk on läbida ja tutvuda kõikide noortekeskustega üle Eesti. Põnevust lisas asjaolu, et käidi välja võistlus, milline teekond lipul kõige põnevamaks osutub. Piretil tekkis huvitav idee: „Lipp tuleb viia kõige otsemat teed!“  

Niisiis, igasugusele transpordile tuli kriips peale tõmmata ja musklijõul üle kändude ja mätaste ronida. Eelmises Sõmeru sõnumites oli artikkel, kuidas lipp läbis teekonna Uhtnast Vaekülasse. Seekord oli asi natuke lihtsam või siis pigem, palju lihtsam. Kõigest 3,5 kilomeetrit linnulennult, ilma tiikide, nõgesepõldude ja virtsahoidlateta.

Alustasime siis Sõmeru Noortekeskuse eest, mina, Piret ja väsimatu matkasell  lühikeste pükste ja tossudega Marko. Juba eeltööd tehes oli selge, et ega see teekond päris sirge ei tule, kuna ette jääb paar maja, mõni hoov ja Näpi tööstuspiirkond.  Esimene ots oli lihtne, sihiks oli koolimaja. Kindluse mõttes siiski kontrollisime siin, seal oma koordinaate GPS-i peal.

Huvitavaks läks siis, kui otse üle mahavõetud metsalangi  pidime koperdama, muud moodi seda liikumisstiili nimetada ei saa. Kännud, oksahunnikud ja võsa, lühikestepükstega Markost oli kahju, 

kuid tema oli väga vapper  hoides  lipuvarrast kõrgel, sest lipp oli kindluse mõttes kotti lapatud. 

Teisel pool autoteed, suundudes Näpi poole, lõi korraks kõikuma Pireti suur entusiasm, sest ees vaatas vastu rägastik, kuhu isegi päike ei paistnud. Üksteisele toeks olles, me selle võsastunud metsatuka siiski läbisime. Niisiis sika-saka läbi Näpi ja üle raudtee ning ees ootas järjekordne metsatukk ja põllud. Sealt leidsime ees kõrvenõgesed. Marko eriti ei rõõmustanud- ikka jälle lühikeste pükste tõttu.

Õnneks olid ees olevad põllud tühjad, ilma rapsi, maisi või muu toreda liikumist takistava põllusaaduse. Põldude omanikega olid kokkulepped tehtud ja matk kulges ilma vahejuhtumiteta.

Roodeväljale jõudsime kaks tundi hiljem väsinuna, kuid rõõmsalt.

Soovime edu järgmistele Sõmeru valla noortele ja noorsootöötajatele, kellel seisavad ees matkad Roodeväljalt Ubjasse ja Ubjast Haljalasse. Loodame ka nende seiklustest lugeda.

Kairi Lusti

Sõmeru Noortekeskuse noorsootöötaja

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse sünnipäevalipu teekond Uhtnast Vaekülasse

10. novembril 2015 algas ametlikult Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse sünnipäeva aasta. Ühe tegevusena alustas teekonda Eesti ANK sünnipäevalipp, mis peab liikuma novembriks läbi 133 noortekeskuse üle terve Eestimaa.

Et Sõmeru valla kõik noortekeskused on Eesti ANK liikmed, jõudis 20. septembril sünnipäevalipp Kunda noortekeskusest Uhtnasse. Lippu tohtis hoida noortekeskuses kõige rohkem 3 päeva ja siis tuli see viia võimalikult põneval viisil nimekirjas järgmisse kohta. Uhtna noortekeskus pidi lipu toimetama Vaeküla noortele. Kuna lipu edasitoimetamiseks oli juba kasutatud erinevaid liiklusvahendeid: traktorit, politseiautot ja bussi, ning liigutud mööda jõge või kergliiklusteid, algas mõttetöö, et nuputada välja teistest erinev teekond. Keegi ei olnud lippu veel siiani edasi viinud mööda sirgjoont. Seetõttu sai valitud jalgsimatk otsejoones ühest noortekeskusest teise.

22. septembril, kui oli ka rahvusvaheline autovaba päev, tulid 6 vaprat noort pärast tunde noortekeskusesse, et ajaloolisest matkast osa võtta. Kuna hommikust saadik oli sel päeva iga natukese aja tagant tugevat vihma sadanud, riietuti vastavalt, sest oli teada, et teekond tuleb üsna keeruline ja vesine. Eelnevalt kooskõlastati läbitav teekond ka maaomanikega.

Esimesteks sirgjoonelise liikumise takistuseks said Uhtna aleviku erinevad hooned, mis olid ületamatud ning jätsid paratamatult väikeseid siksakke sirgesse teekonda sisse. Pärast hanereas põldude ületamist

 ja metsade läbimist tuli ette Vaeküla oja, mille ületamine osutus kardetust lihtsamaks, sest puud olid nagu tellitult üle oja kukkunud.

Seejärel tuli päris raske lageraiemaastik. Tallinna-Narva maantee ületamisega oli pool maad läbitud ja aega oli selleks kulunud 2,5 tundi. Seda oli rohkem, kui plaanitud.

Edasi kulges tee mööda vesist heinamaad, kus tavalise kummiku kõrgusest jäi väheks ning edasi pääsesid vaid kalamehekummiku kandjad.

 Et lipu sirge trajektoor jätkuks, tuli rassida sügavate kraavirägastike vahel, sumada tunnelis

ning viimased kraavid ja heinamaad tuli läbida tugevnevas vihmasajus ja pimedas. Kell tiksus juba viiendat matkatundi. Ei ole saladus, et kõik olid selleks ajaks juba väsinud. Veel viimased pingutused, lipp tõmmati tuubiga üle Vaeküla tiigi ning anti üle Vaeküla noortekeskusele!

Aitäh teile, tublid noored, Maris Viirg, Kerdo Uueni, Raiko Pähkel, Paavo Basmanov, Marko Müürisepp ja Reelika Pähkel ning Piret Laidroo ja Oksana Nikitina. Õnneks kardetud kurjad koerad ja viie pojaga karu meie teele ei sattunud ning kõik jõudsid väsinult, ent õnnelikult koju!

Diana Pähkel
Uhtna noortekeskuse noorsootöötaja

NAISSAARE RETK - Viimane päev

Eelmisel õhtul olime kokku leppinud, et kell 10 koguneme telkimisplatsi kõrval asuva katuse all. Selle üle oli kõigil ainult hea meel, sest eelnevatel päevadel olime kõvasti varem ärganud. Ega keegi väga palju enne kümmet vist jalgu alla ei ajanudki.

Uniste nägudega loivasime vaikselt oma viimsete hommikusöögipakkidega kohale. Kui söök söödud, teatas Piret, et teeme väikse tagaside ringikese. Seadsimegi siis pingid kõrvuti ja arutasime, mis me nende päevade jooksul Naissaarel korda olime saatnud. Õnneks oli meil kõigil enam-vähem oma ülesanne meeles ja saime need üle korrata. Koos nõustusime üksmeelselt, et seltskond oli super olnud ja jäime matkaga väga rahule. Eleriin oli nii vaimustuses, et uuris kas järgmisel aastal ka midagi sarnast plaanis on.

Kokkuvõte tehtud, suundusime oma asju kokku pakkima. Vaatasime, et eemalt läheneb suur vihmapilv ja üritasime kiirustada. Viisime telgist kõik kodinad varju alla, et telk ruttu kuivalt kokku saada ja siis ülejäänud asjade pakkimisega rahulikult katuse all tegeleda. Kuigi olime juba mitu korda saanud telgi kokku panemist harjutada, ei sujunud see siiski. Ometi saime ta lõpuks pakitud. Ja vihma ei hakanudki sadama.

Tundus, et mul läheb oma seljakoti kokku pakkimisega kuidagi eriti kaua aega, sest osa oli juba kohvikusse lõunat sööma siirdunud. Sain siiski minagi oma koti kokku ja asusin viimaseid toidujäänuseid sööma. Väga täpselt jagus kaasa võetud pakitoitusid. Nende valmistamiseks sai viimane primusenatukene kasutatud. Ka teised tulid varsti söömast tagasi. Kõht täis, hea olla ja kotid pakitud jäime oma laeva ootama. 

NAISSAARE RETK - Kolmanda päeva pärastlõuna ja õhtupoolik

Kõhud pakisuppidest ja nuudlitest täis, seadsime sammud järgmise punkti poole. Ebaõnnestunud “Sepapoiste” kaanoni saatel läbisime huvitava liivavälja ning üsna pea ilmus mändide tagant nähtavale punane tuletorn. Kuna seal pidi asuma meie eelviimane punkt . Ronisin Kaisa ja Robini järel redeleid mööda üles. Muidugi selleks ajaks, kui viimasele platvormile jõudsin, oli Robin juba aarde leidnud. Tornist avanes kaunis vaade pikalt kulgevale rannale, kus nii mõnigi meist kivide najal lõunauinaku tegi. Pole olemas paremat unerohtu, kui olid merekohin, värske õhk ja päikesest soe liiv. 

Puhanult edasi liikuma hakates tundsid poisid oma rasketest matkakottidest puudust. Nii vähemalt näis, sest järgmised paar kilomeetrit tassisid nad enda õlul rannast leitud palki. 

Naissaare üks sümboleid ja atraktsioone on rong, millega legendaarne rongijuht Petka varem turiste sõidutas. Meie matka ajal oli aga selle kasutamine keelatud. Sellegipoolest püüdsime rongijuhiga jutule saada, kuid tulutult. Matkaliste tuju see ei muutnud ning rõõmsalt suundusime viimase geopeituse punkti poole. Selleks oli “Tere/Head aega Naissaar”, mis asus majaka jalamil.

Tagasi laagriplatsile jõudes panime taas püsti oma telgid, ning siis saabus õhtu kõige parem osa- saunaskäik. Meie päralt oli nii saunamaja kui ka kümblustünn. Pärast mitut päeva matkamist ei oleks paremat osanud soovida. Meie viimane ühine õhtu jätkus grilli ääres juttu rääkides ja peeneid tantsusamme harjutades, kuni uni meist võitu sai.

NAISSAARE RETK - 3. päeva ennelõuna seiklused

Kolmas päev algas kell 9, nagu oli ka eelmine päev plaanitud. Tegime oma toimetused ära, mõned käisid ka suurtes lainetes ujumas, ning panime telgid kokku, et need siis kämpingusse viia. Tänane päev oligi sellepoolest lihtsam, et seljas polnud raskeid kotte. Kaasas ainult söök ning vihmariided. Õnneks vihmariideid ei läinud jällegi vaja.

Kergete seljakottidega suundusime mööda vana kitsarööpalist raudteed meie viimase Nargö punkti juurde. Peagi keerasime ühele kitsale metsarajale kust jõudsime laiemale teele, mida mööda kõndisime natuke aega. Järsku jäi meie teejuht seisma ning keeras metsa. Kõmpisime mööda sammalt ning 200 meetri pärast oligi petonikamakate hunnik meie eest. Oli sügav ja libe. Piret kõndis edasi, sest temale tundus see koht vale olevat. Umbes 50 meetri kaugusel oli veel üks sarnane rajatis. Esimesest me tähte ja numbrit  ei leidnud, ning läksime siis teisse auku. Piret oli punkti juba leidnud, ning mõne hetke pärast vihjast ta ka meid õigele rajale. Nimelt olid seal  betoonikamad ja raudtee liiprid, ning Piret ütles kas täht on raual või betoonil. Vihje tegi otsimise lihtsamaks, ning Robin leidiski meie aarde viimase punkti.
 Läksime metsast välja, et lõpuks välja arvutada meie aarde kordinaadid. Õnneks ei olnud me sügval metsas ning jõudsime peagi teele ja istusime tee äärde maha, tegime tuulevarju, sest seal oli raju tuul, mis tegi kirjutasime raskeks. Aarde kordinaatide saamiseks pidi ära lahendama koodi, mis koosnes leitud tähtedest ja numbritest. Meil oli kaks numbrit puudu, sest üks oli nüüd eravaldusel, see oli õnneks Piretil olemas. Teise numbri olime jätnud eelmisel päeval kirjutamata. Õnneks päästis meid hädast jällegi Piret. Tal oli olemas kõikide leitud numbrite summa, millest saime enda summa lahutada ning saime vaja minema numberi. Lahendasime mõistatuse. Saime kordinaadid. Pireti kordinaadid ja meie omad klappisid, mis tähendas, et võisime need GPS-i panna ning teele asuda. Hetke puhkasime, tõrjusime puuke ning hakkasime astuma.
Aardeni oli 4 kilomeetrit. Teele jäi palju huvitavaid asju ja olendeid. Usse, vana kalmistu, kirik, Omari küün, kus sellel õhul toimus etendus. Umbes 1,5h pärast olime aarde juures kohal, mis asus maa all vanas kaitserajatises. Aarde leidsime suhteliselt kiiresti, ning rõõm oli suur, sest kogu see töö tasus ära. Võtsime aarde ülesse kaasa, et seda natuke kuivatada ning asusime  lõunat sööma.

NAISSAARE RETK - Teise päeva pärastlõuna

Lõunal avasin nagu ikka konservi. Sõin konservi ära. Peale konservi söömist avasin pähklipaki. Rain soovis ka pähkleid ja tõmbas paki pooleldi lõhki. Paar pähklit kukkus maha, aga ma ei olnud Raini peale pahane, sest teadsin, et õhtul söön vastutasuks tema šokolaadi ja pähkleid.

Peale lõunat kõndisime edasi mööda teed. Tee oli pikk ja väsitav, aga kambavaim oli hea ja see ei lasknud püssi põõsasse visata. Ühe punkti leidmiseks eraldusime poistega grupist ja liikusime läbi metsa. See vähendas meie jalavaeva. Teised läksid ringiga ja mööda teed.

Jõudsime enda GPS-iga varem kohale, aga valesse kohta. Eksisime umbes saja meetriga. See läheb GPS-i kapsaaeda.

Peale selle punkti leidmist tegime pikema pausi ja siis tõttasime edasi. Oi, kui palju me kõndisime, aga me ei kurtnud, väga. Kõndisime, otsisime puntke, aardeid ja sõime mustikaid. See viimane osa oli väga suur boonus kogu matkamise jooksul. Mustikate söömise tagajärjel jäin tihti grupist maha. Enne telkimisplatsile jõudmist jäi Ranno ja Rain ka grupist maha. Viimase kilomeetri läbisime kolmekesti mustikaid süües.

Kui teised matkalised panid telgi kohe kokku siis me Rainiga laotasime telgi lihtsalt maha ja tegime väikse uinaku lageda taeva all. Enne magama minekut käisime meres ujumas ja tegime tule grillile. Sõime enda nuudleid ja jõime teed. Õhtu triumfiks olid Kristjan suurest seljakotist võetud vahukommid või siis metsa teel korjatud ja mere ääres praetud kukeseened. Kindlasti ei olnud hea Ranno tehtud kibuvitsatee.

NAISSAARE RETK - Teise päeva hommik

Hommikul esimest korda ärgates oli kuulda kuidas väljas vihma sajab ja kuna olime eelmine õhtu kokku leppinud et ootame telkides vihma ära siis jäin kohe uuesti magama. Mõne hetke pärast oli juba kuulda Marti kõiki üles ajamas, meie Kristjaniga ei vaevunud esimese kahe hõike peale ennast liigutama. Kui aga Mardi häält kolmandat korda kuulsime siis saime aru, et mingit magamist siin enam toimuda ei saa. Söögi asjad välja otsitud hakkasime sööma asuma avastasime, et eilne katusealune oli hüljatud liiga tugeva tuule tõttu ning selle asemel sõime ühes lähedalolevas lagunenud kuuris. Arvasime Kristjaniga, et oleme viimased kes end ärkvele ajasid kuid siis ilmus metsavahelt välja unise näoga Robin kelle jaoks oli silmnähtavalt see hommik raskem olnud. Hommikusöök söödud pakkisime kokku telgid ja kotid.                                                                                               

                         

Need, kes olid oma asjad pakitud saanud liikusid lähedaloleva majaka kõrvale mille otsa pidime kõik koos ronima. Piret soovitas asjad jätta puude alla, sest kaugelt oli näha vihmapilve tulemas. Majaka tippu jõudis esimesena Kristjan kes hakkas tegelema ukse avamisega mis polnud kuigi lihtne tugeva tuule tõttu, kuid saime siiski sellega hakkama. Vaade oli väga ilus ja eemalt oligi näha saabuvat vihmapilve. Kaua me seal üleval olla ei saanud, sest sadu oli alanud. Läksime tagasi alla ja ootasime kuuse all vihma möödumist, mis peale mõningast ootamist õnneks lõppes. 

Edasi liikusime mööda juba eelneval õhtul käidud militaarrada, kuni jõudsime tänase päeva esimese Nargö punktini mis paiknes patareis. Numbri ja tähe otsimisega läks kauem kui tavaliselt käisime läbi küll viimse kui nurgataguse aga ei midagi. Ükshetk aga anti teada, et number on leitud. Leidmise au jäi Marianile ja Kaisale, kes selle kõrval pikka aega pilte tegid ilma ise numbrit märkamatagi. Panime kotid jälle selga ja sammusime mööda sama rada edasi järgmise patarei suunas. Kohale jõudes nägime mitmekordset ehitist mille sees pidi olema järgmine Nargö punkt, võtsime välja taskulambid ja hakkasime otsima. Punkti leidsime päris torni tipust

Punkt kirja pandud ja uued kordinaadid sisestatud asusime uuesti teele. Ükshetk leidsime end aga ürgmetsast, kus tegime ka kohustusliku grupipildi. Pilt tehtud üritas Eleriin kiirel sammul teele asuda kuid leidis end hetkepärast nägupidi samblas. Sander üritas teda püsti aidata kuid sellest midagi välja 

ei tulnud ja kukkusid pikali nad mõlemad.

                                           

Lõpuks ürgmetsast välja saades jõudisme päeva esimese aardeni. Kristjan oli kindel, et tema leiab aarde üles ja rääkis oma plaanist ka Robinile. Kuid nii kui ta oli jõudnud seda öelnud leidis Robin aarde üles. Sealt edasi liikusime jällegi järgmise Nargö punkti juurde, mille juures tegime ka lõunapausi.

NAISSAARE RETK - Esimese päeva pärastlõuna

Esimene aare, mida pärast lõunasööki otsima läksime, oli Terra Feminiarum. Helena Maarja oli laeval juba musta töö ära teinud: ta sisestas kõikide aarete koordinaadid Piretilt saadud GPS-i. Sellega sai temast ka meie asjalik teejuht.

Terra Feminiarumi kirjeldusest luges Kristjan, et aare on peidetud ühe tüüpilise männi kõrvale ja vihjeks on käbid. Üllatus oli suur, kui kohale jõudes avastasime, et oleme liivarannas, kus ümberringi kõrguvad männid ja maa on käbisid täis. Kuid see tõsiasi meid ei muserdanud: võtsime ühiselt kotid seljast ja asusime aaret otsima. Kuna ma olin juba päris mitusada meetrit kümnekilose matkakotiga käinud, ilm oli soe ja kõht oli ka väga täis lõunasöögist, siis otsustasin toetada hetkeks vastu puud ning puhata. Kahetsesin seda mõtet kohe, sest puu oli mäda – käis prõks ja langesin koos sellega mõnesentimeetriselt liivaservalt alla. Kõigil olid õnneks ninad maas ja mõtetes leida aare, nii et soovimatut tähelepanu ma endale ei tõmmanud. Selleks ajaks, kui ehmatus oli möödas ja end püsti ajasin, oli Sander juba aarde leidnud ja Kaisa logiraamatusse sissekannet alustanud. Pühkisin end liivast ja astusin ka peidukohale ligemale, et öelda Kaisale oma Geogachingu kasutajanimi.

Kõik kirja saadud, aare tagasi peidetud, kotid selga tõstetud ja GPS-ist Eesti Vabariigi rannapatarei nr 5 koordinaadid lahti võetud, võis matk jätkuda.

Teel järgmise tava-aardeni, saime täita ka multiaarde Nargö tabelit. Süsteem tabeli täitmisel oli järgmine. Pireti abikaasal Mardil oli telefonis rakendus (mida üritasid ka teised matkajad endale alla laadida, kuid kahjuks tulutult, sest Apple-i rakendusepoes seda polnud ja androidide kasutajatel ei olnud piisavalt hea internetiühendus), kuhu sai kirjutada kauguse meetrites ja nurga ning siis arvutas see välja hetkeasukohast koordinaadid sihtpunkti. Siis kirjutasime koordinaadid üles ümardatud kujul ja sisestasime nii Robini kui ka Helena Maarja kasutuses olevasse GPS-i (nad jälgisid ka, kas lähemal on Nargö aarde järgmine punkt või tava-aarde). Telefonirakendusega tegeles Kaisa,  Sander ja mina kandsime militaarobjektidest või muudest kohtadest leitud tähe ja numbri kombinatsioone tabelisse.

Kui juba kilomeeter liivas, tihnikus ja samblal kõnnitud sai, ei tundnud enam üldse, et kott seljas oleks. Head tuju hoidis üleval ka kuiv ilm, pilvitu taevas ja matkakaaslaste rõõmsameelsus. Tänasin oma vaistu, et valisin uhiuute matkasaabaste asemel sissekantud ning mugavad jooksutossud.  Igas Nargö punktis sai aga selgeks, kui rasket koormat kannad, sest tähe ja numbri kombinatsiooni otsima minnes võtsime kotid seljast ning kuidagi harjumatult kerge oli alati olla. Helenaga jätsime kordamööda maha ka oma käimiskeppe, kuid õnneks oli alati keegi, kes seda meelde tuletas või siis meenus see meile ise. Naissaare loodus on väga kaunis ja kiirelt sai selgeks, et metsad on mustikaid ja kukeseeni täis. Seetõttu tegime aeg-ajalt laanes pause, et korjata mõned kukeseened kaasa, maiustada mustikatega ja kontrollida ega mõni puuk pole nahast kinni võtnud.

Pärast  kolme Nargö punkti jõudsime Rannapatarei nr 5 aarde lähistele. Seal asetasime kotid pinkidele, võtsime taskulambid ja suundusime kõik koos maa alla. Sissepääsuks valisime ühe varisenud koha. Olime juba mõnda aega maa all uidanud, kui me kohtusime Diana ja tema abikaasaga, kes teatasid rõõmsalt, et nemad leidsid aarde. Nad andsid meile paar vihjet, me pöörasime otsa ringi ja hakkasime tähelepanelikumalt otsima. Üks osa seltskonnast läks ühte kõrvale avanevasse ruumi sisse ja mina koos teise osaga kõndisin järgmisesse. Aardeleidjateks osutusid esimesed. Leidjad jäid logima ja mina lahkusin varustustunnelitest. Mõne aja pärast väljusid ka teised ja siis tegime me ühe energiakogumispausi: sõime pähkleid, kuivatatud puuvilju, šokolaadi ja muud head-paremat, mis igaühel  kaasas oli. Kui siiamaani olid teejuhatajateks (ehk GPS-i kasutajateks) olnud Robin ja Helena Maarja, siis nüüd otsustas Robin oma ameti maha panna ja see mulle üle anda. Koordinaate jäi ta edasi sisestama, aga elektroonilist suunanäitajat kandsin ja jälgisin mina.

Pärast kerget puhkust tirisime kotid uuesti selga ja võtsime suuna selle päeva viimase tava-aardeni – Virbini. Vihje viis meid õige kohani ja aarde saime kätte. Kui Kaisa sai leidjad kirja pandud, peitis Ranno aarde samamoodi, kui mitte paremini, ära. Siis ronisime künka otsast alla, võtsime kotid selga ja lasime jalgadel kanda meid saare tipus asuvale Saunakari lõkkekohale ja telkimisplatsile. Kui jõudsime pärale, tuli mõnele matkalisele sõnum mobiiloperaatorilt teavitusega, et nad on Soome jõudnud. Meil oli paar tundi vaba aega enne, kui läksime lähedalasuvaid Nargö punkte võtma, et järgmine päev saaks kaugemale edasi liikuda. Mina vahetasin esimese asjana tossud ja sokid crocside vastu ning siis pakkus Marian välja, et vaataks endale telkimiskoha. Kuna väljas oli tuuline, siis läksime puude vahele, kus oli pisut rahulikum. Poisid olid enda telkide ülespanekut alustanud. Leidsime endale sobiva ala ja panime telgi Helena ja Marianiga kokku, naabriteks tulid meile alati lõbusad Robin ning Kaisa. „Kodud“ püsti, oli aeg õhtusöögiks pinkide ja lauaga varustatud katusealuse all. Kõik, kellel kõhud tühjad, võtsid oma pakitoidud ja konservid välja. Primusega aeti vesi soojaks, praeti ka kukeseeni ja saime einestama asuda.

Kõht täis, jätsime Diana järgmiseid kukeseeni puhastama ja asusime Nargö grafitit otsima. Kui me GPS-i abil esimese militaarobjektini jõudsime, tuli minu jalgadesse terve päeva kinni hoitud väsimus ja jõuetus ning ma libisesin kallakust alla ja haarasin ka Robini endaga kaasa. Sel hetkel sain ka aru, et ei olnud parim mõte jätta crocsid endale jalga. Kuid grafiti me leidsime ja sain selle tabelisse kirja panna. Koheselt arvutas Kaisa telefonirakenduse abil järgmised koordinaadid ja suundusime sinna. Seal leiti tähe ja numbrikombinatsioon kergelt üles, kuid kolmandas kohas oli vaja kasutada taskulampi. Siis liikusime tagasi telkimisplatsile.

Suure tuule tõttu olid merelained meeletud ning kõik peale minu ja Robini jooksid kohe merre. Samal ajal, kui mõned veel suplesid (vesi oli väga soe), otsustas Kristjan hakata puid lõhkuma kohapealt leitud kirvega. Sander ja Kristjan vedasid kihla ka omavahel, kas Kristjan lööb ühe löögiga puu pooleks või mitte. Oli väga põnev heitlus: esimese vooru võitis Sander ja teise vooru Kristjan, nii et nad lõpetasid siiski nullis. Kui piisavalt puid lõhutud, aitasin Raini, Sandri ja Rannoga need katuse alla tassida juhuks, kui vihma peaks sadama hakkama. Kui ka viimased sulistajad merest tagasi olid tulnud, suud kõrvuni, kuulasime, mida Diana oli Naissaare ajaloo kohta välja uurinud. Väga huvitavaid fakte saime teada, kõige eredamalt on meeles see, et Naissaar oli omaette vabariik kunagi.

Kui ajalootund möödas, näitasid Robin, Mart ja Kristjan meile oma suupillioskusi. Mina läksin telki, aga teised jäid veel laua ümber istuma ja varsti toodi ka mängukaardid välja. Lõpetasin telgi juures oma kikerherneste konservi ja panin asjad järgmiseks päevaks valmis. Korra käisin ka veel katusealuse juures oma pealampi otsimas, kuid see oli juba kasutusse võetud. Lisaks oli ka väga huvitav laualamp meisterdatud taskulambist ja veekanistrist. Naasin oma telki ja sättisin end magamaminekuks valmis. Kõik teised tegid sama. Esimene sisukas ja vahva matkapäev oli läbi saanud! Olin õnnelik, et kõik selle päeva nii vapralt üle elasid.

8. august lõppes infokilluga Helena Maarjalt: „Kuulge, H&M avatakse 20. augustil.“

Peatus Eesti Vabariigi rannapatarei nr 5 juures

Saunakari lõkkeplats

Kutsusime üle-tee-naabrid enda koridori

Kui öeldakse: "Vaadake kõik kaamerasse."

Taskulambist ja veekanistrist meisterdatud laualamp