NAISSAARE RETK - Kolmanda päeva pärastlõuna ja õhtupoolik

Kõhud pakisuppidest ja nuudlitest täis, seadsime sammud järgmise punkti poole. Ebaõnnestunud “Sepapoiste” kaanoni saatel läbisime huvitava liivavälja ning üsna pea ilmus mändide tagant nähtavale punane tuletorn. Kuna seal pidi asuma meie eelviimane punkt . Ronisin Kaisa ja Robini järel redeleid mööda üles. Muidugi selleks ajaks, kui viimasele platvormile jõudsin, oli Robin juba aarde leidnud. Tornist avanes kaunis vaade pikalt kulgevale rannale, kus nii mõnigi meist kivide najal lõunauinaku tegi. Pole olemas paremat unerohtu, kui olid merekohin, värske õhk ja päikesest soe liiv. 

Puhanult edasi liikuma hakates tundsid poisid oma rasketest matkakottidest puudust. Nii vähemalt näis, sest järgmised paar kilomeetrit tassisid nad enda õlul rannast leitud palki. 

Naissaare üks sümboleid ja atraktsioone on rong, millega legendaarne rongijuht Petka varem turiste sõidutas. Meie matka ajal oli aga selle kasutamine keelatud. Sellegipoolest püüdsime rongijuhiga jutule saada, kuid tulutult. Matkaliste tuju see ei muutnud ning rõõmsalt suundusime viimase geopeituse punkti poole. Selleks oli “Tere/Head aega Naissaar”, mis asus majaka jalamil.

Tagasi laagriplatsile jõudes panime taas püsti oma telgid, ning siis saabus õhtu kõige parem osa- saunaskäik. Meie päralt oli nii saunamaja kui ka kümblustünn. Pärast mitut päeva matkamist ei oleks paremat osanud soovida. Meie viimane ühine õhtu jätkus grilli ääres juttu rääkides ja peeneid tantsusamme harjutades, kuni uni meist võitu sai.