Retkelised: NAISSAARE RETK - Esimese päeva pärastlõuna

Esimene aare, mida pärast lõunasööki otsima läksime, oli Terra Feminiarum. Helena Maarja oli laeval juba musta töö ära teinud: ta sisestas kõikide aarete koordinaadid Piretilt saadud GPS-i. Sellega sai temast ka meie asjalik teejuht.

Terra Feminiarumi kirjeldusest luges Kristjan, et aare on peidetud ühe tüüpilise männi kõrvale ja vihjeks on käbid. Üllatus oli suur, kui kohale jõudes avastasime, et oleme liivarannas, kus ümberringi kõrguvad männid ja maa on käbisid täis. Kuid see tõsiasi meid ei muserdanud: võtsime ühiselt kotid seljast ja asusime aaret otsima. Kuna ma olin juba päris mitusada meetrit kümnekilose matkakotiga käinud, ilm oli soe ja kõht oli ka väga täis lõunasöögist, siis otsustasin toetada hetkeks vastu puud ning puhata. Kahetsesin seda mõtet kohe, sest puu oli mäda – käis prõks ja langesin koos sellega mõnesentimeetriselt liivaservalt alla. Kõigil olid õnneks ninad maas ja mõtetes leida aare, nii et soovimatut tähelepanu ma endale ei tõmmanud. Selleks ajaks, kui ehmatus oli möödas ja end püsti ajasin, oli Sander juba aarde leidnud ja Kaisa logiraamatusse sissekannet alustanud. Pühkisin end liivast ja astusin ka peidukohale ligemale, et öelda Kaisale oma Geogachingu kasutajanimi.

Kõik kirja saadud, aare tagasi peidetud, kotid selga tõstetud ja GPS-ist Eesti Vabariigi rannapatarei nr 5 koordinaadid lahti võetud, võis matk jätkuda.

Teel järgmise tava-aardeni, saime täita ka multiaarde Nargö tabelit. Süsteem tabeli täitmisel oli järgmine. Pireti abikaasal Mardil oli telefonis rakendus (mida üritasid ka teised matkajad endale alla laadida, kuid kahjuks tulutult, sest Apple-i rakendusepoes seda polnud ja androidide kasutajatel ei olnud piisavalt hea internetiühendus), kuhu sai kirjutada kauguse meetrites ja nurga ning siis arvutas see välja hetkeasukohast koordinaadid sihtpunkti. Siis kirjutasime koordinaadid üles ümardatud kujul ja sisestasime nii Robini kui ka Helena Maarja kasutuses olevasse GPS-i (nad jälgisid ka, kas lähemal on Nargö aarde järgmine punkt või tava-aarde). Telefonirakendusega tegeles Kaisa, Sander ja mina kandsime militaarobjektidest või muudest kohtadest leitud tähe ja numbri kombinatsioone tabelisse.

Kui juba kilomeeter liivas, tihnikus ja samblal kõnnitud sai, ei tundnud enam üldse, et kott seljas oleks. Head tuju hoidis üleval ka kuiv ilm, pilvitu taevas ja matkakaaslaste rõõmsameelsus. Tänasin oma vaistu, et valisin uhiuute matkasaabaste asemel sissekantud ning mugavad jooksutossud. Igas Nargö punktis sai aga selgeks, kui rasket koormat kannad, sest tähe ja numbri kombinatsiooni otsima minnes võtsime kotid seljast ning kuidagi harjumatult kerge oli alati olla. Helenaga jätsime kordamööda maha ka oma käimiskeppe, kuid õnneks oli alati keegi, kes seda meelde tuletas või siis meenus see meile ise. Naissaare loodus on väga kaunis ja kiirelt sai selgeks, et metsad on mustikaid ja kukeseeni täis. Seetõttu tegime aeg-ajalt laanes pause, et korjata mõned kukeseened kaasa, maiustada mustikatega ja kontrollida ega mõni puuk pole nahast kinni võtnud.

Pärast kolme Nargö punkti jõudsime Rannapatarei nr 5 aarde lähistele. Seal asetasime kotid pinkidele, võtsime taskulambid ja suundusime kõik koos maa alla. Sissepääsuks valisime ühe varisenud koha. Olime juba mõnda aega maa all uidanud, kui me kohtusime Diana ja tema abikaasaga, kes teatasid rõõmsalt, et nemad leidsid aarde. Nad andsid meile paar vihjet, me pöörasime otsa ringi ja hakkasime tähelepanelikumalt otsima. Üks osa seltskonnast läks ühte kõrvale avanevasse ruumi sisse ja mina koos teise osaga kõndisin järgmisesse. Aardeleidjateks osutusid esimesed. Leidjad jäid logima ja mina lahkusin varustustunnelitest. Mõne aja pärast väljusid ka teised ja siis tegime me ühe energiakogumispausi: sõime pähkleid, kuivatatud puuvilju, šokolaadi ja muud head-paremat, mis igaühel kaasas oli. Kui siiamaani olid teejuhatajateks (ehk GPS-i kasutajateks) olnud Robin ja Helena Maarja, siis nüüd otsustas Robin oma ameti maha panna ja see mulle üle anda. Koordinaate jäi ta edasi sisestama, aga elektroonilist suunanäitajat kandsin ja jälgisin mina.

Pärast kerget puhkust tirisime kotid uuesti selga ja võtsime suuna selle päeva viimase tava-aardeni – Virbini. Vihje viis meid õige kohani ja aarde saime kätte. Kui Kaisa sai leidjad kirja pandud, peitis Ranno aarde samamoodi, kui mitte paremini, ära. Siis ronisime künka otsast alla, võtsime kotid selga ja lasime jalgadel kanda meid saare tipus asuvale Saunakari lõkkekohale ja telkimisplatsile. Kui jõudsime pärale, tuli mõnele matkalisele sõnum mobiiloperaatorilt teavitusega, et nad on Soome jõudnud. Meil oli paar tundi vaba aega enne, kui läksime lähedalasuvaid Nargö punkte võtma, et järgmine päev saaks kaugemale edasi liikuda. Mina vahetasin esimese asjana tossud ja sokid crocside vastu ning siis pakkus Marian välja, et vaataks endale telkimiskoha. Kuna väljas oli tuuline, siis läksime puude vahele, kus oli pisut rahulikum. Poisid olid enda telkide ülespanekut alustanud. Leidsime endale sobiva ala ja panime telgi Helena ja Marianiga kokku, naabriteks tulid meile alati lõbusad Robin ning Kaisa. „Kodud“ püsti, oli aeg õhtusöögiks pinkide ja lauaga varustatud katusealuse all. Kõik, kellel kõhud tühjad, võtsid oma pakitoidud ja konservid välja. Primusega aeti vesi soojaks, praeti ka kukeseeni ja saime einestama asuda.

Kõht täis, jätsime Diana järgmiseid kukeseeni puhastama ja asusime Nargö grafitit otsima. Kui me GPS-i abil esimese militaarobjektini jõudsime, tuli minu jalgadesse terve päeva kinni hoitud väsimus ja jõuetus ning ma libisesin kallakust alla ja haarasin ka Robini endaga kaasa. Sel hetkel sain ka aru, et ei olnud parim mõte jätta crocsid endale jalga. Kuid grafiti me leidsime ja sain selle tabelisse kirja panna. Koheselt arvutas Kaisa telefonirakenduse abil järgmised koordinaadid ja suundusime sinna. Seal leiti tähe ja numbrikombinatsioon kergelt üles, kuid kolmandas kohas oli vaja kasutada taskulampi. Siis liikusime tagasi telkimisplatsile.

Suure tuule tõttu olid merelained meeletud ning kõik peale minu ja Robini jooksid kohe merre. Samal ajal, kui mõned veel suplesid (vesi oli väga soe), otsustas Kristjan hakata puid lõhkuma kohapealt leitud kirvega. Sander ja Kristjan vedasid kihla ka omavahel, kas Kristjan lööb ühe löögiga puu pooleks või mitte. Oli väga põnev heitlus: esimese vooru võitis Sander ja teise vooru Kristjan, nii et nad lõpetasid siiski nullis. Kui piisavalt puid lõhutud, aitasin Raini, Sandri ja Rannoga need katuse alla tassida juhuks, kui vihma peaks sadama hakkama. Kui ka viimased sulistajad merest tagasi olid tulnud, suud kõrvuni, kuulasime, mida Diana oli Naissaare ajaloo kohta välja uurinud. Väga huvitavaid fakte saime teada, kõige eredamalt on meeles see, et Naissaar oli omaette vabariik kunagi.

Kui ajalootund möödas, näitasid Robin, Mart ja Kristjan meile oma suupillioskusi. Mina läksin telki, aga teised jäid veel laua ümber istuma ja varsti toodi ka mängukaardid välja. Lõpetasin telgi juures oma kikerherneste konservi ja panin asjad järgmiseks päevaks valmis. Korra käisin ka veel katusealuse juures oma pealampi otsimas, kuid see oli juba kasutusse võetud. Lisaks oli ka väga huvitav laualamp meisterdatud taskulambist ja veekanistrist. Naasin oma telki ja sättisin end magamaminekuks valmis. Kõik teised tegid sama. Esimene sisukas ja vahva matkapäev oli läbi saanud! Olin õnnelik, et kõik selle päeva nii vapralt üle elasid.

8. august lõppes infokilluga Helena Maarjalt: „Kuulge, H&M avatakse 20. augustil.“