Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse sünnipäevalipu teekond Ubjast Haljalasse

Matk Ubjast Haljalasse

Iga uus matk tundub algul natuke hirmutav,  sest kunagi ei tea, mis sind teepeal ees ootab ning oma jagu vürtsi lisab ka ilm- tavaliselt on kuupäev varem paigas, aga ilma olusid ei tea, seega tuleb võtta matka…tuleb mis tuleb.

Sügisene matk viis meid 7.oktoobril jala Haljalasse. Oma teekonda alustades oli meil kõigil olnud juba väsitav päev seljataga, kellel kool, kellel tööpäev. Algul oli see kõik päris hirmutav, kui mõelda, kui kaugele meist Haljala jääb, isegi autoga sõidab sinna jupp maad.

Teekond viis meid otse üle metsade, jõe ja põldude, seda kõige otsesemas mõttes. Silme ees oli eemalt paistev mobiilimast- selleni vaja minna. Esimese asjana tuligi ületada jõgi, mis polnud just kõige suurem, aga kalamehe kummikutest oleks ka väheseks jäänud, seega tuli meil see ületada kummipaadiga.

 Kohe teisel pool kallast tervitas meid vastu tundmatu mets, asusime seda läbima läbi puude rägastiku, vahepeal soine ala, seegi sai kuidagi ruttu läbi ja polnudki tagant järgi mõeldes kõige hullem.

 Edasine teekond viis meid põllule. Kuna sügisel on talupidajatel põllud juba küntud, siis eriti meeldiv just polnud sammuda konarlikul küntud põllul, jälgi igat sammu, kuhu astud.

                                                  Oli aeg teha väike kehakinnitus paus. 

Järgmise söögipausi ajal oli silmaga juba näha Haljala kiriku torn, kuid selleni jõudmiseks oli vaja läbida veel mitmeid põlde, see oli juba natuke hirmutav, et selleni kulub ju veel nii palju aega. 

                                             Kõhud täis, rõõmsam meel ja asusime uuesti teele.

Ei pidanudki palju edasi minema, kui tuli uus takistus, põldudel olid karjused, läbides takjaid ja põõsaid oli varsti selge, et tuleb võtta lihtsalt üks koht, et edasi minna ning ületada vesine kraav.

 Lõputuna paistvad põllud tundusid, et ei saagi otsa. Meie seiklus oli juba kestnud tükk aega ning väljas hakkas pimedaks minema aga siht oli endiselt silme ees näha- kirikutorn.

 Otsustasime, et pimedas enam mööda põlde ei lähe ning võtsime suuna asfalt teele. Jalad oleks nagu uue hingamise saanud ja teekond tundus edasi palju lihtsam olevat. Sellist nö. kergendust tundsid ka lapsed.

Pimedas tunduvad asjad hoopis teisti, korraga polnud enam aru saada, kui palju on vaja veel kõndida, kui kaugel me kõigest oleme, sest kaugusest paistvad tuled ja ümberringi asetsevad põllud ja pimedus ei olnud just eriti lohutavad.  Igaüks sumises, kes laulis ning korraga olime päris Haljala külje all, tuli välja otsida lipp ning tõsta see aukohale, sest selle lipu pärast sai ju kogu hullumeelne teekond ettevõetud.

Jõudes alevi vahele, siis oli meeletu kergendus, et juba ongi kõik, sest enam 500 või 300 m.minemist ei omanud tähtsust. Mõnele möödujale võisime tunduda üsna veidrad- takjaid täis, parajalt tolmused ja mustad, kalamehe säärikutes ning lipp ka veel kõrgel.  Sellele saime ka kinnitust, kui lipu üleandsime- te ei ole normaalsed.

Tagantjärgi sellele mõeldes, et polnudki nii jube ettevõtmine, meie õnneks ei sadanud, kuigi oli tugev tuul, siis seegi puhus selja tagant rohkem, mitmekesi koos olles läheb aeg kiiremini- üksi seda teed küll ei läbiks. Aga inimesel on ju kombeks, et algul mõeldakse ikka kõige hullemat.

                                                   Lõpp hea, kõik hea, uute matkamisteni.

Ubja Noortekeskuse noorsootöötaja

Lilian Lindmäe