NAISSAARE RETK - Viimane päev

Eelmisel õhtul olime kokku leppinud, et kell 10 koguneme telkimisplatsi kõrval asuva katuse all. Selle üle oli kõigil ainult hea meel, sest eelnevatel päevadel olime kõvasti varem ärganud. Ega keegi väga palju enne kümmet vist jalgu alla ei ajanudki.

Uniste nägudega loivasime vaikselt oma viimsete hommikusöögipakkidega kohale. Kui söök söödud, teatas Piret, et teeme väikse tagaside ringikese. Seadsimegi siis pingid kõrvuti ja arutasime, mis me nende päevade jooksul Naissaarel korda olime saatnud. Õnneks oli meil kõigil enam-vähem oma ülesanne meeles ja saime need üle korrata. Koos nõustusime üksmeelselt, et seltskond oli super olnud ja jäime matkaga väga rahule. Eleriin oli nii vaimustuses, et uuris kas järgmisel aastal ka midagi sarnast plaanis on.

Kokkuvõte tehtud, suundusime oma asju kokku pakkima. Vaatasime, et eemalt läheneb suur vihmapilv ja üritasime kiirustada. Viisime telgist kõik kodinad varju alla, et telk ruttu kuivalt kokku saada ja siis ülejäänud asjade pakkimisega rahulikult katuse all tegeleda. Kuigi olime juba mitu korda saanud telgi kokku panemist harjutada, ei sujunud see siiski. Ometi saime ta lõpuks pakitud. Ja vihma ei hakanudki sadama.

Tundus, et mul läheb oma seljakoti kokku pakkimisega kuidagi eriti kaua aega, sest osa oli juba kohvikusse lõunat sööma siirdunud. Sain siiski minagi oma koti kokku ja asusin viimaseid toidujäänuseid sööma. Väga täpselt jagus kaasa võetud pakitoitusid. Nende valmistamiseks sai viimane primusenatukene kasutatud. Ka teised tulid varsti söömast tagasi. Kõht täis, hea olla ja kotid pakitud jäime oma laeva ootama. 

NAISSAARE RETK - Kolmanda päeva pärastlõuna ja õhtupoolik

Kõhud pakisuppidest ja nuudlitest täis, seadsime sammud järgmise punkti poole. Ebaõnnestunud “Sepapoiste” kaanoni saatel läbisime huvitava liivavälja ning üsna pea ilmus mändide tagant nähtavale punane tuletorn. Kuna seal pidi asuma meie eelviimane punkt . Ronisin Kaisa ja Robini järel redeleid mööda üles. Muidugi selleks ajaks, kui viimasele platvormile jõudsin, oli Robin juba aarde leidnud. Tornist avanes kaunis vaade pikalt kulgevale rannale, kus nii mõnigi meist kivide najal lõunauinaku tegi. Pole olemas paremat unerohtu, kui olid merekohin, värske õhk ja päikesest soe liiv. 

Puhanult edasi liikuma hakates tundsid poisid oma rasketest matkakottidest puudust. Nii vähemalt näis, sest järgmised paar kilomeetrit tassisid nad enda õlul rannast leitud palki. 

Naissaare üks sümboleid ja atraktsioone on rong, millega legendaarne rongijuht Petka varem turiste sõidutas. Meie matka ajal oli aga selle kasutamine keelatud. Sellegipoolest püüdsime rongijuhiga jutule saada, kuid tulutult. Matkaliste tuju see ei muutnud ning rõõmsalt suundusime viimase geopeituse punkti poole. Selleks oli “Tere/Head aega Naissaar”, mis asus majaka jalamil.

Tagasi laagriplatsile jõudes panime taas püsti oma telgid, ning siis saabus õhtu kõige parem osa- saunaskäik. Meie päralt oli nii saunamaja kui ka kümblustünn. Pärast mitut päeva matkamist ei oleks paremat osanud soovida. Meie viimane ühine õhtu jätkus grilli ääres juttu rääkides ja peeneid tantsusamme harjutades, kuni uni meist võitu sai.

NAISSAARE RETK - 3. päeva ennelõuna seiklused

Kolmas päev algas kell 9, nagu oli ka eelmine päev plaanitud. Tegime oma toimetused ära, mõned käisid ka suurtes lainetes ujumas, ning panime telgid kokku, et need siis kämpingusse viia. Tänane päev oligi sellepoolest lihtsam, et seljas polnud raskeid kotte. Kaasas ainult söök ning vihmariided. Õnneks vihmariideid ei läinud jällegi vaja.

Kergete seljakottidega suundusime mööda vana kitsarööpalist raudteed meie viimase Nargö punkti juurde. Peagi keerasime ühele kitsale metsarajale kust jõudsime laiemale teele, mida mööda kõndisime natuke aega. Järsku jäi meie teejuht seisma ning keeras metsa. Kõmpisime mööda sammalt ning 200 meetri pärast oligi petonikamakate hunnik meie eest. Oli sügav ja libe. Piret kõndis edasi, sest temale tundus see koht vale olevat. Umbes 50 meetri kaugusel oli veel üks sarnane rajatis. Esimesest me tähte ja numbrit  ei leidnud, ning läksime siis teisse auku. Piret oli punkti juba leidnud, ning mõne hetke pärast vihjast ta ka meid õigele rajale. Nimelt olid seal  betoonikamad ja raudtee liiprid, ning Piret ütles kas täht on raual või betoonil. Vihje tegi otsimise lihtsamaks, ning Robin leidiski meie aarde viimase punkti.
 Läksime metsast välja, et lõpuks välja arvutada meie aarde kordinaadid. Õnneks ei olnud me sügval metsas ning jõudsime peagi teele ja istusime tee äärde maha, tegime tuulevarju, sest seal oli raju tuul, mis tegi kirjutasime raskeks. Aarde kordinaatide saamiseks pidi ära lahendama koodi, mis koosnes leitud tähtedest ja numbritest. Meil oli kaks numbrit puudu, sest üks oli nüüd eravaldusel, see oli õnneks Piretil olemas. Teise numbri olime jätnud eelmisel päeval kirjutamata. Õnneks päästis meid hädast jällegi Piret. Tal oli olemas kõikide leitud numbrite summa, millest saime enda summa lahutada ning saime vaja minema numberi. Lahendasime mõistatuse. Saime kordinaadid. Pireti kordinaadid ja meie omad klappisid, mis tähendas, et võisime need GPS-i panna ning teele asuda. Hetke puhkasime, tõrjusime puuke ning hakkasime astuma.
Aardeni oli 4 kilomeetrit. Teele jäi palju huvitavaid asju ja olendeid. Usse, vana kalmistu, kirik, Omari küün, kus sellel õhul toimus etendus. Umbes 1,5h pärast olime aarde juures kohal, mis asus maa all vanas kaitserajatises. Aarde leidsime suhteliselt kiiresti, ning rõõm oli suur, sest kogu see töö tasus ära. Võtsime aarde ülesse kaasa, et seda natuke kuivatada ning asusime  lõunat sööma.

NAISSAARE RETK - Teise päeva pärastlõuna

Lõunal avasin nagu ikka konservi. Sõin konservi ära. Peale konservi söömist avasin pähklipaki. Rain soovis ka pähkleid ja tõmbas paki pooleldi lõhki. Paar pähklit kukkus maha, aga ma ei olnud Raini peale pahane, sest teadsin, et õhtul söön vastutasuks tema šokolaadi ja pähkleid.

Peale lõunat kõndisime edasi mööda teed. Tee oli pikk ja väsitav, aga kambavaim oli hea ja see ei lasknud püssi põõsasse visata. Ühe punkti leidmiseks eraldusime poistega grupist ja liikusime läbi metsa. See vähendas meie jalavaeva. Teised läksid ringiga ja mööda teed.

Jõudsime enda GPS-iga varem kohale, aga valesse kohta. Eksisime umbes saja meetriga. See läheb GPS-i kapsaaeda.

Peale selle punkti leidmist tegime pikema pausi ja siis tõttasime edasi. Oi, kui palju me kõndisime, aga me ei kurtnud, väga. Kõndisime, otsisime puntke, aardeid ja sõime mustikaid. See viimane osa oli väga suur boonus kogu matkamise jooksul. Mustikate söömise tagajärjel jäin tihti grupist maha. Enne telkimisplatsile jõudmist jäi Ranno ja Rain ka grupist maha. Viimase kilomeetri läbisime kolmekesti mustikaid süües.

Kui teised matkalised panid telgi kohe kokku siis me Rainiga laotasime telgi lihtsalt maha ja tegime väikse uinaku lageda taeva all. Enne magama minekut käisime meres ujumas ja tegime tule grillile. Sõime enda nuudleid ja jõime teed. Õhtu triumfiks olid Kristjan suurest seljakotist võetud vahukommid või siis metsa teel korjatud ja mere ääres praetud kukeseened. Kindlasti ei olnud hea Ranno tehtud kibuvitsatee.

NAISSAARE RETK - Teise päeva hommik

Hommikul esimest korda ärgates oli kuulda kuidas väljas vihma sajab ja kuna olime eelmine õhtu kokku leppinud et ootame telkides vihma ära siis jäin kohe uuesti magama. Mõne hetke pärast oli juba kuulda Marti kõiki üles ajamas, meie Kristjaniga ei vaevunud esimese kahe hõike peale ennast liigutama. Kui aga Mardi häält kolmandat korda kuulsime siis saime aru, et mingit magamist siin enam toimuda ei saa. Söögi asjad välja otsitud hakkasime sööma asuma avastasime, et eilne katusealune oli hüljatud liiga tugeva tuule tõttu ning selle asemel sõime ühes lähedalolevas lagunenud kuuris. Arvasime Kristjaniga, et oleme viimased kes end ärkvele ajasid kuid siis ilmus metsavahelt välja unise näoga Robin kelle jaoks oli silmnähtavalt see hommik raskem olnud. Hommikusöök söödud pakkisime kokku telgid ja kotid.                                                                                               

                         

Need, kes olid oma asjad pakitud saanud liikusid lähedaloleva majaka kõrvale mille otsa pidime kõik koos ronima. Piret soovitas asjad jätta puude alla, sest kaugelt oli näha vihmapilve tulemas. Majaka tippu jõudis esimesena Kristjan kes hakkas tegelema ukse avamisega mis polnud kuigi lihtne tugeva tuule tõttu, kuid saime siiski sellega hakkama. Vaade oli väga ilus ja eemalt oligi näha saabuvat vihmapilve. Kaua me seal üleval olla ei saanud, sest sadu oli alanud. Läksime tagasi alla ja ootasime kuuse all vihma möödumist, mis peale mõningast ootamist õnneks lõppes. 

Edasi liikusime mööda juba eelneval õhtul käidud militaarrada, kuni jõudsime tänase päeva esimese Nargö punktini mis paiknes patareis. Numbri ja tähe otsimisega läks kauem kui tavaliselt käisime läbi küll viimse kui nurgataguse aga ei midagi. Ükshetk aga anti teada, et number on leitud. Leidmise au jäi Marianile ja Kaisale, kes selle kõrval pikka aega pilte tegid ilma ise numbrit märkamatagi. Panime kotid jälle selga ja sammusime mööda sama rada edasi järgmise patarei suunas. Kohale jõudes nägime mitmekordset ehitist mille sees pidi olema järgmine Nargö punkt, võtsime välja taskulambid ja hakkasime otsima. Punkti leidsime päris torni tipust

Punkt kirja pandud ja uued kordinaadid sisestatud asusime uuesti teele. Ükshetk leidsime end aga ürgmetsast, kus tegime ka kohustusliku grupipildi. Pilt tehtud üritas Eleriin kiirel sammul teele asuda kuid leidis end hetkepärast nägupidi samblas. Sander üritas teda püsti aidata kuid sellest midagi välja 

ei tulnud ja kukkusid pikali nad mõlemad.

                                           

Lõpuks ürgmetsast välja saades jõudisme päeva esimese aardeni. Kristjan oli kindel, et tema leiab aarde üles ja rääkis oma plaanist ka Robinile. Kuid nii kui ta oli jõudnud seda öelnud leidis Robin aarde üles. Sealt edasi liikusime jällegi järgmise Nargö punkti juurde, mille juures tegime ka lõunapausi.

NAISSAARE RETK - Esimese päeva pärastlõuna

Esimene aare, mida pärast lõunasööki otsima läksime, oli Terra Feminiarum. Helena Maarja oli laeval juba musta töö ära teinud: ta sisestas kõikide aarete koordinaadid Piretilt saadud GPS-i. Sellega sai temast ka meie asjalik teejuht.

Terra Feminiarumi kirjeldusest luges Kristjan, et aare on peidetud ühe tüüpilise männi kõrvale ja vihjeks on käbid. Üllatus oli suur, kui kohale jõudes avastasime, et oleme liivarannas, kus ümberringi kõrguvad männid ja maa on käbisid täis. Kuid see tõsiasi meid ei muserdanud: võtsime ühiselt kotid seljast ja asusime aaret otsima. Kuna ma olin juba päris mitusada meetrit kümnekilose matkakotiga käinud, ilm oli soe ja kõht oli ka väga täis lõunasöögist, siis otsustasin toetada hetkeks vastu puud ning puhata. Kahetsesin seda mõtet kohe, sest puu oli mäda – käis prõks ja langesin koos sellega mõnesentimeetriselt liivaservalt alla. Kõigil olid õnneks ninad maas ja mõtetes leida aare, nii et soovimatut tähelepanu ma endale ei tõmmanud. Selleks ajaks, kui ehmatus oli möödas ja end püsti ajasin, oli Sander juba aarde leidnud ja Kaisa logiraamatusse sissekannet alustanud. Pühkisin end liivast ja astusin ka peidukohale ligemale, et öelda Kaisale oma Geogachingu kasutajanimi.

Kõik kirja saadud, aare tagasi peidetud, kotid selga tõstetud ja GPS-ist Eesti Vabariigi rannapatarei nr 5 koordinaadid lahti võetud, võis matk jätkuda.

Teel järgmise tava-aardeni, saime täita ka multiaarde Nargö tabelit. Süsteem tabeli täitmisel oli järgmine. Pireti abikaasal Mardil oli telefonis rakendus (mida üritasid ka teised matkajad endale alla laadida, kuid kahjuks tulutult, sest Apple-i rakendusepoes seda polnud ja androidide kasutajatel ei olnud piisavalt hea internetiühendus), kuhu sai kirjutada kauguse meetrites ja nurga ning siis arvutas see välja hetkeasukohast koordinaadid sihtpunkti. Siis kirjutasime koordinaadid üles ümardatud kujul ja sisestasime nii Robini kui ka Helena Maarja kasutuses olevasse GPS-i (nad jälgisid ka, kas lähemal on Nargö aarde järgmine punkt või tava-aarde). Telefonirakendusega tegeles Kaisa,  Sander ja mina kandsime militaarobjektidest või muudest kohtadest leitud tähe ja numbri kombinatsioone tabelisse.

Kui juba kilomeeter liivas, tihnikus ja samblal kõnnitud sai, ei tundnud enam üldse, et kott seljas oleks. Head tuju hoidis üleval ka kuiv ilm, pilvitu taevas ja matkakaaslaste rõõmsameelsus. Tänasin oma vaistu, et valisin uhiuute matkasaabaste asemel sissekantud ning mugavad jooksutossud.  Igas Nargö punktis sai aga selgeks, kui rasket koormat kannad, sest tähe ja numbri kombinatsiooni otsima minnes võtsime kotid seljast ning kuidagi harjumatult kerge oli alati olla. Helenaga jätsime kordamööda maha ka oma käimiskeppe, kuid õnneks oli alati keegi, kes seda meelde tuletas või siis meenus see meile ise. Naissaare loodus on väga kaunis ja kiirelt sai selgeks, et metsad on mustikaid ja kukeseeni täis. Seetõttu tegime aeg-ajalt laanes pause, et korjata mõned kukeseened kaasa, maiustada mustikatega ja kontrollida ega mõni puuk pole nahast kinni võtnud.

Pärast  kolme Nargö punkti jõudsime Rannapatarei nr 5 aarde lähistele. Seal asetasime kotid pinkidele, võtsime taskulambid ja suundusime kõik koos maa alla. Sissepääsuks valisime ühe varisenud koha. Olime juba mõnda aega maa all uidanud, kui me kohtusime Diana ja tema abikaasaga, kes teatasid rõõmsalt, et nemad leidsid aarde. Nad andsid meile paar vihjet, me pöörasime otsa ringi ja hakkasime tähelepanelikumalt otsima. Üks osa seltskonnast läks ühte kõrvale avanevasse ruumi sisse ja mina koos teise osaga kõndisin järgmisesse. Aardeleidjateks osutusid esimesed. Leidjad jäid logima ja mina lahkusin varustustunnelitest. Mõne aja pärast väljusid ka teised ja siis tegime me ühe energiakogumispausi: sõime pähkleid, kuivatatud puuvilju, šokolaadi ja muud head-paremat, mis igaühel  kaasas oli. Kui siiamaani olid teejuhatajateks (ehk GPS-i kasutajateks) olnud Robin ja Helena Maarja, siis nüüd otsustas Robin oma ameti maha panna ja see mulle üle anda. Koordinaate jäi ta edasi sisestama, aga elektroonilist suunanäitajat kandsin ja jälgisin mina.

Pärast kerget puhkust tirisime kotid uuesti selga ja võtsime suuna selle päeva viimase tava-aardeni – Virbini. Vihje viis meid õige kohani ja aarde saime kätte. Kui Kaisa sai leidjad kirja pandud, peitis Ranno aarde samamoodi, kui mitte paremini, ära. Siis ronisime künka otsast alla, võtsime kotid selga ja lasime jalgadel kanda meid saare tipus asuvale Saunakari lõkkekohale ja telkimisplatsile. Kui jõudsime pärale, tuli mõnele matkalisele sõnum mobiiloperaatorilt teavitusega, et nad on Soome jõudnud. Meil oli paar tundi vaba aega enne, kui läksime lähedalasuvaid Nargö punkte võtma, et järgmine päev saaks kaugemale edasi liikuda. Mina vahetasin esimese asjana tossud ja sokid crocside vastu ning siis pakkus Marian välja, et vaataks endale telkimiskoha. Kuna väljas oli tuuline, siis läksime puude vahele, kus oli pisut rahulikum. Poisid olid enda telkide ülespanekut alustanud. Leidsime endale sobiva ala ja panime telgi Helena ja Marianiga kokku, naabriteks tulid meile alati lõbusad Robin ning Kaisa. „Kodud“ püsti, oli aeg õhtusöögiks pinkide ja lauaga varustatud katusealuse all. Kõik, kellel kõhud tühjad, võtsid oma pakitoidud ja konservid välja. Primusega aeti vesi soojaks, praeti ka kukeseeni ja saime einestama asuda.

Kõht täis, jätsime Diana järgmiseid kukeseeni puhastama ja asusime Nargö grafitit otsima. Kui me GPS-i abil esimese militaarobjektini jõudsime, tuli minu jalgadesse terve päeva kinni hoitud väsimus ja jõuetus ning ma libisesin kallakust alla ja haarasin ka Robini endaga kaasa. Sel hetkel sain ka aru, et ei olnud parim mõte jätta crocsid endale jalga. Kuid grafiti me leidsime ja sain selle tabelisse kirja panna. Koheselt arvutas Kaisa telefonirakenduse abil järgmised koordinaadid ja suundusime sinna. Seal leiti tähe ja numbrikombinatsioon kergelt üles, kuid kolmandas kohas oli vaja kasutada taskulampi. Siis liikusime tagasi telkimisplatsile.

Suure tuule tõttu olid merelained meeletud ning kõik peale minu ja Robini jooksid kohe merre. Samal ajal, kui mõned veel suplesid (vesi oli väga soe), otsustas Kristjan hakata puid lõhkuma kohapealt leitud kirvega. Sander ja Kristjan vedasid kihla ka omavahel, kas Kristjan lööb ühe löögiga puu pooleks või mitte. Oli väga põnev heitlus: esimese vooru võitis Sander ja teise vooru Kristjan, nii et nad lõpetasid siiski nullis. Kui piisavalt puid lõhutud, aitasin Raini, Sandri ja Rannoga need katuse alla tassida juhuks, kui vihma peaks sadama hakkama. Kui ka viimased sulistajad merest tagasi olid tulnud, suud kõrvuni, kuulasime, mida Diana oli Naissaare ajaloo kohta välja uurinud. Väga huvitavaid fakte saime teada, kõige eredamalt on meeles see, et Naissaar oli omaette vabariik kunagi.

Kui ajalootund möödas, näitasid Robin, Mart ja Kristjan meile oma suupillioskusi. Mina läksin telki, aga teised jäid veel laua ümber istuma ja varsti toodi ka mängukaardid välja. Lõpetasin telgi juures oma kikerherneste konservi ja panin asjad järgmiseks päevaks valmis. Korra käisin ka veel katusealuse juures oma pealampi otsimas, kuid see oli juba kasutusse võetud. Lisaks oli ka väga huvitav laualamp meisterdatud taskulambist ja veekanistrist. Naasin oma telki ja sättisin end magamaminekuks valmis. Kõik teised tegid sama. Esimene sisukas ja vahva matkapäev oli läbi saanud! Olin õnnelik, et kõik selle päeva nii vapralt üle elasid.

8. august lõppes infokilluga Helena Maarjalt: „Kuulge, H&M avatakse 20. augustil.“

Peatus Eesti Vabariigi rannapatarei nr 5 juures

Saunakari lõkkeplats

Kutsusime üle-tee-naabrid enda koridori

Kui öeldakse: "Vaadake kõik kaamerasse."

Taskulambist ja veekanistrist meisterdatud laualamp

NAISSAARE RETK - Retke algus

Meie retk algas 7.30 Sõmeru viljakuivati eest. Ootasime veidi bussi ja peagi see saabus.  Bussi saabudes mahutasime oma kotid kuidagi ära, mis ei olnud lihtne töö ja alustasime sõitu Tallinna poole. Tallinna sõit läks tavapäraselt ja jõudsime kohale 30 min enne laeva väljumist. Bussi parkisime lähedal asuvasse parklasse ja käisime enne laevale minekut Statoilist läbi, ennast tankimas. 

Laev väljus Kalasadamast kell 10.00. Meie laevaks oli Elina, ilus väikene kollane laevakene. Saime laevale natuke varem peale ja panime oma kotid laeval pagasiruumi. Laev väljus sadamast ja alustasime sõitu Naissaare poole. Laeva sõit pidi kestma 1h. Ilm oli ilus päikesepaisteline aga tuuline, seetõttu meri kõige rahulikum just polnud. Laev natuke loksutas aga mitte väga palju. 

Naissaarele jõudsime me umbes 11.15 väikese hilinemisega. Võtsime kotid ja hüppasime laevalt Naissaarele. Esimesed meetrid seljakottiga tundusid päris rasked, seetõttu tegime esimese peatuse lähedal asuva RMK telkla katuse all, kus otsisime välja matkakotist oma lõunasöögi. Esimesel päeval pidi igaüks ise lõunasöögi kodunt kaasa võtma. Peale lõunasööki jätkasime oma retke esimese aardeni.

NAISSAARE RETK - 7. augusti hilisõhtul

On südaöö ning täpselt 7 tunni ja 15 minuti pärast istun ma oma uhke ja suure seljakotiga autosse, et sõita Sõmerule, meie retke ametlikku alguspunkti. Leian, et praegu on blogi kirjutamiseks just äärmiselt sobiv aeg, kuna emotsioonid, mida ma tänase päeva jooksul kogenud olen, on veel värsked ja küllaltki kirevad. 

Alustan siiski algusest. Suurepärane idee Naissaarele sõita tuli juba varakevadel, tõenäoliselt märtsis. Idee käis välja Piret, kes seda lahkesti ka minu ja Helenaga jagas. Kuna Pireti kavandatud matk geopeitusest koosneski, tundus meile, verinoortele ja entusiastlikke geopeituritele see mõte kohe väga ahvatlevana. Koheselt moodustus mulle pähe ka nimekiri ideealset matkale kaasa sobivatest sõpradest. Otsustasime Helenaga konsensuslikult kaasa kutsuda tuttavad, kes varasemalt kõik geopeitusega ka mingil määral tuttavad on. Uskumatu, kuid kõik 7 suurepärast inimest(Robin, Eleriin, Marian, Rain, Ranno, Kristjan ja Sander), keda veel lisaks Helenale endaga kaasa kutsusin, olid ka peaagu kõhklemata nõus seda tegema. Veendusin, et mu ümber on imelised inimesed.  Piret kutsus omalt poolt veel kaasa oma abikaasa Mardi, Uhtna noortekeskuse juhataja Diana ning tema abikaasa. Seega meie seltskond koosneb kolmeteistkümnest seiklusjanulisest matkasellist.

Kuupäevad said meil paika juba juunis ning sellest ajast peale on meil kõigil olnud 8-11 august kalendrites märgitud. Paar päeva tagasi kohtusime veel enamusest kaasatulijatega Sõmeru viljakuivatis, et panna paika konkreetne ja detailne plaan eelseisvaks reisiks. Ma olin kogu aeg harjunud mõttega, et seekordne matk saab olema vähe erinev ning ma olin selleks enda arvates igati valmis, kuid ma pean tõdema, et koosolekul Pireti näpunäiteid kuulates puges väike närv naha vahele küll.  Õnneks olen ma nüüdseks juba igasugused kõhklused ja kahtlused nüüdseks maha suutnud raputada ja ootan sõitu suure elevusega. Eriti nüüd, kus ma lõpuks selle seljakoti ka kokku saanud olen.

Aga jõudeski nüüd tänasesse õhtusse tagasi, siis pean ütlema, et oma elatud 19 aasta jooksul olen ma nii mõnegi suurepärase teoga hakkama saanud ja olen päris mitmel korral võinud enda üle uhkust tunda, kuid see võidujoovastus, mida ma tundsin täna oma koti viimast nööri kinnitades, oli kirjeldamatu. Miski ei suuda kokku võtta seda õnnetunnet, kui terve päeva kestnud rasked pingutused lõpuks vilja kannavad. Pean oluliseks mainida, et pakkisin täiesti esimest korda tõelist matkakotti nii, et ka telk ja kõik muu eluks tarvilik endale seljakotti mahutada. Minu seljakoti lõplikuks kaaluks jäi uhkelt 13, 4 kg ning luban ka seda sama uhkelt kanda (Loodan, et endale pettumust ei valmista, kuna kui nüüd päris aus olla, siis olid need 5 minutit, mis ma seda seljakotti selga proovisin, juba üsnagi hirmutavad. Aga eks ta ole harjumise asi.)

Kaisa, tema suur kuulus seljakott ja segamini tuba

Naissaare retke eel

13 inimest lähevad 8.-11.august 2016 Naissaarele jalgsimatkale. Suuremad ettevalmistused on tehtud, kokkusaamine Sõmeru vanas kuivatihoones peetud.

Tuleb üks "Seiklus algab Rimist" matk, sest 7 seljakotti on RiMi kleepsumänguga soetatud ja samuti osad telkidest. Aga ka mõned magamiskotid ja alusmadratsid.

Kott peab olema nii raske või kerge, et matkaja jaksaks seda kanda. Kaasas niipalju või niivähe asju, et midagi üle ega puudu ei ole. Ees on rasked valikud. Mida kergem ese, seda kergem kott. Kas kõik kerged asjad on ka parimad muudelt omadustelt, seda saab hinnata matka lõpus.

Kaasavõetavate asjade soovituslik nimekiri, mida pakkida seljakotti:

• telefon, laadija, akupank, veekindel ümbris
• pesemisvahendid, hügieenitarbed (väiksemahulised), puhastuslapid
• ujumisriided, käterätik suur (võimalikult õhuke),  käterätik väike
• kamm
• ööriided
• sokid, õhemad villased sokid ka
• teised jalanõud
• esimese päeva lõunasöök
• 4 hommikuputru
• suhkur, tee
• taskulamp
• vihmariided
• magamiskott, matkamatt, niiskusekindel ülikerge ja õhuke matt
• suur prügikott endale selgapanemiseks suure-suure vihma korral
• peakate (müts, puhv, rätik vms)
• plaastrid (eriti jalgadele)
• vajadusel oma tabletid
• lusikas, nuga, kahvel
• kauss, tass
• 2-3 konservi
• võileiva materjali (ka täissuitsuvorsti)
• magusat (rosinad, šokolaad, kommid, pähklid)
• vähemalt 1 l vett (soovitatavalt 2 väiksemas pudelis)
• telk
• vähemalt 3 kiirkartulipudrupakki ja 3 kiirnuudlipakki ja/või lisaks kiirsupipakke
• igaks päevaks õhem (spordi)särk
• pesu, (spordi)püksid
• kerged kummikud? (soovi korral koti külge väljapoole rippuma)
• taskuraha
• ID-kaart
• pabertaskurätid ja/või tualettpaber

Igal ühel on kaks ülesannet - 

1. ette valmistada üks geopeituse aare, et saaks teistele tutvustada kõike, mis selle punkti otsimisse puutub
2. valmistada ette blogisse oma teema ja saata see Piretile, kes selle üles paneb (soovituslikult koos piltidega)

Sõitma hakkame Sõmeru vallamaja juurest esmaspäeva hommikul kell 7.30 ja läheme Linna Halli juurde Kalasadamasse. Sealt väljub kell 10 laev ja sellest hetkest hakkab keegi osalejatest edasisi sündmusi kajastama.

Võid Naissaare radade kohta vaadata infot

http://naissaar.eu/matkad/matkarajad/